A.dumas Kolm musketäri terve raamat
saladus, mida ta temale ei ütelnud, oli tähtis. Ta otsustas silmapilk krahv de Roche-forfi
juurde joosta teatega, et kuninganna otsib kullerit Londoni saatmiseks.
«Vabandage, et ma nüüd teie juurest lahkun, kallis proua,» ütles Bonacieux. «Ma ei
teadnud, et tulete mind vaatama, ja ma lubasin kohtuda ühe sõbraga. Tulen otsekohe
tagasi. Kui te mind silmapilgu ootaksite, kuni ma jutud sõbraga lõpetan, siis tulen teile
järele, et teid LouvreMsse saata, sest on juba hilja.»
«Tänan, härra, aga te ei ole küllalt julge selleks, et mulle kuidagi kasulik olla,» vastas
noor naine. «Ma lähen parem üksi Louvre'isse tagasi.»
«Kuidas soovite, proua,» vastas endine kaupmees. «Näen ma teid varsti jälle?»
«Ja muidugi. Ma loodan, et tuleval nädalal annab töö mulle natuke mahti koju tulla ja
korda luua, sest meie majapidamine on üsna segamini.»
«Jääb siis nii. Ootan teid. Teie ei ole mulle ometi pahane?»
«Mina! Ei sugugi