Kallis Lea, 01.10 Ma kirjutan, et rääkida Sulle oma süüdistavatest mõtetest ning oma kohutavast enesetundest. Tahan kurta Sulle oma elu. Albert on minu tulevane abikaasa, kihlatu ning parim, mis minuga juhtunud on. Werther aga hea sõber, kellega tutvusin perekonna tutvuste läbi ning kes leidis minus olevat midagi enamat. Ja ma ei taha nüüd ega tahtnud siis nõnda head sõpra kaotada. Werther ei teadnud, et me Albertiga teame ning me ei rääkinud talle, kuid.. me teadsime tema tunnetest minu vastu. Nägin seda tema käitumises, tema silmades, kui ta mulle otsa vaatas; kuulsin kuidas ta sellest tahtmatult kõneles. Kuid Lea! Me Albertiga ei saanud seda endale lubada! Mängida Wertheri tunnetega, teha tema rumalale väikesele südamele kõige võimsamal viisil haiget pole minu moodi! Ma ei taha nii, Lea. Rääkisin talle, palusin teda. Palusin unustada minu, teise meh...
Ema suri ja ütles enne surma, et Lotte, hoolitse oma õdede ja vendade eest ja abiellu Albertiga ning andis enda õnnistuse. Albert oli korralik, töökas, tavaline mees. Werther oli vastandina talle väga tundeline. Lotte armastab Wertherit ka, kuid mitte väga kirglikult. Lotte tahtis ära lõpetada. Werther püüab Lottet unustada, aga tunded olid liiga tugevad ja ta tapab end. Pani end ilusasti riidesse ja laenas Lottelt Alberti püssi, kirjutas kirja ja lasi end silma ja piinles terve öö, enne kui ära suri. Tegemist on kiriromaaniga, Wertheri kirjaga sõbrale. Teos põhjustas enesetapulaine Saksamaal. Samal ajal tegeles edasi luuletamisega. · Intiimluule · Rahvalaulu sugemetega luule · Antiikteemadel luule Goethe: ''Kui haruldane, rikas pärandus: aeg on mu põld, aeg on mu varandus.'' ''Et ligi jõuda lõpmatule, kõik lõplik enesesse sule.''
annaabi.ee 
