Küüditamise mälestused
isa juures linnas korteris. Siis ta täditütrega käisid ringi, siis kutsuti neid gümnaasiumi
varemeisse ja seal oli nendel meestele vorstitööstus olnud , ta tädimees oli rääkinud talle, nad
ei läinud tookord sinna gümnaasiumi keldrisse, seal oli tehtud inimestest vorsti. Pärast tulid
kolhoosid, siis ta koos täditütrega käisid linnas ja seal lossihoovi keldrites vaatamas, mis seal
lossivallide sees oli, seal olid ketid, kus inimesed olid ketis olnud ja verd olid kõik need
keldrid täis. Need olid jubedad. 1949. aastal tuli jälle hirmus küüditamine, veeti kaasa väiksed
lapsed, vanad inimesed kõik. Veneajal elu läks nagu ta läks. Maal olid kolhoosid, linnas oli
töö, puudus ja viletsus oli igal pool, puudus oli söögist, peale sõda ei olnud mitte midagi.
Nagu vanavanaema ütles, et sõda oli sõja otsa ning tal oleks veel pikalt rääkida, aga kuna ta