E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
viha ta südant täitis. Talle tundus, nagu peaks ta käega selle inimese rinnust kinni hakkama
ja talle «lurjus» näkku hüüdma. Kuid ka kubjas luuras altkulmu tema poole, ja kui nad läbi
aiavärava hoovi astusid, küsis ta tasakesi Oodolt: «Kes see junkur on?»
«Jah, kes ta on?» kordas Oodo ja imestas ise, et tal veel kordagi meelde ei olnud tulnud oma
uue sõbra nime järele küsida.
«Kuule, mis su nimi on?» küsis ta nüüd, kui nad üle hoovi lossitrepi poole sammusid.
«Minu nimi on Jaanus,» oli vastus. «Kelle poeg sa siis oled?» küsis kubjas ootamatu
julgusega.
Jaanus tegi, nagu poleks ta kupja küsimust kuulnudki. Kupja hääl oli talle vastumeelt.
«Kas kuuled, ma küsin, kes sa oled ja mis sa siit otsid?» kordas kubjas uuesti. Jaanuse
talupoja
laadi nimi ja see, et noorhärra teda veel ei tundnudki, andis häbemata inimesele korraga
julgust. Kes teab, kas ta seegi kord oleks vastust saanud, kuid lähemal silmapilgul vihises
Oodo