E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
«Küalistele ja nende sulastele oskab ta tublisti ette panna.»
«Ratsa sõdab ta niisama kui mina.»
«On tubli rü utel.»
«Mehine mehike.»
Nii kõasid kiidutunnistused ausate sulaste suust, mis tunnistas, et kiidetud rü utel, kui tal
olemas oli küneski jagu neist omadustest, mis tal siin öldr olevat, pidi tõsti kiiduvä art
noormees olema.
«Ja sellest pole veel külalt, et ta tugev ja vahva on,» algas rü utli vaimustatud sulane
uuesti, «ta on ka kõkide lossipreilide silmamuna. Eks ta ole läkiv ja libe kui uus vaskküar,
maheda hä alega kui noored pruudid pulmaõtul võ vanad
43
pruudid enne pulmaõtut, kõerikas, viisakas ja helde süamega?»
Jäle tõsis tõndav kiitusepomin.
Lossikupja kuivetanud kuju läenes sulaste salgale; nende elavat jututuju täele pannes
küis ta oma puudulikus saksa keeles:
«Kas tohib päid», mida siin nii kibedasti jahvatatakse?»
«Nä, va kubjas,» hõk,as Rebase-Rein temale vastu, «Tere ka, Koljat! Me rä agime siin