Rüütellikkus keskajal võrreldes tänapäevaga
jäädes ise sündsuse piiridesse. Tekib küsimus, kuidas erineb kaasaegne mees veel keskaja rüütlist?
Rüütlivooruste hulka kuulusid lisaks relvakäsitlemisoskusele ja jahiosavusele ka peened
kombed, laulu-, tantsu- ja muusikariistadel mängimise oskus. Rüütlid olid head suhtlejad ning kui
parasjagu ei võidelnud lahinguväljadel, siis veetsid aega õukonnas, kus lõbustasid ja võlusid oma
lugudega lossidaame. Kas tänapäeva meeste seas kohtab veel selliseid isiksusi? Usun, et ka neid
endiselt leidub, kuigi välimuselt ei pruugi nad rüütlitele eriti sarnaneda. Rüütellikkuse mõiste on
tegelikult tänapäeval palju hägusem, paljud traditsioonilised (barbaarsed) keskaegsed käitumismallid
on unustatud. Kaasaegne rüütellikkus kujutab endast pigem dzentelmenlikkust ja elementaarse
viisakuse kasutamist. Säilinud on rüütellikkuse alustalad, mis minu arvates ongi põhilised - headus,
annaabi.ee 
