"lossiakent" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

Pimedus jõudis ruttu kätte. Lossis süüdati tuled. Magada ei julgenud tol ööl keegi. Rohked vahid valvasid müüril. Ka Tasuja seadis vahid lossi ümber. Teised heitsid puhkama. Tasujal ei olnud uinumishimu. Ta istus kännu otsa, toetas lõua käele, j a jäi mõttes lossi poole vahtima. Tuul mühises ja vingus puudes. See kõlas täna nii kaeblikult, nii kõhutavalt. Oli, nagu tõstaksid öövaimud häält ja kuulutaksid kuulajale õnnetust. . . Tasuja silmad otsisid üht lossiakent, mille võreruutude tagant valge eesriide läbi paistis öölambi kuma. Ta ei suutnud silmi sellest tuntud paigast pöörata. Müdistasid vahel tukkuvad hobused ta selja taga või lendas üksik öölind kähinal läbi okste, siis vaatas ta ettevaatlikult ümber, -- kuid ikka eksis ta pilk pikkamisi, vanale köhale tagasi. Vahel liikus tume vari kumava akna taga, seisatas ka korraks, ja siis läksid vahtija silmad suuremaks,