E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
249
«Teie olete joobnud, junkur,» üles ta kergesti punastades. «Laske mu käi lahti!»
Risbiter ei lasknud kät mitte lahti, vaid langes korraga prantsatades neiu ette põvili maha
ja üles nutuselt: «Oh, ma olen üs õnetu inimene, kõk on minu vastu! Anna andeks, pai
kulla Agnes, kui sind pahandasin, aga mu hing on täs, ma ei võ seda enam kannatada. See
pagana Delvig kihvtitab minu elu äa oma pilkamise ja valetamisega. Ma olen tema ees nagu
rumal poiss, jäespüs, lorukapukas. Üle, Agnes, kas sa usud seda, mis tema minu peale
luiskab?»
«Täini ei uskunud ma seda mitte,» üles Agnes tõiselt.
«Äa usu teda, Agnes! Tema on minu peale hirmus kade ja pü uab mind laimuga mustata.
Kuidas võn mina, kes oma käga Dietrich von Fahrenbachi vaenlaste keskelt vangi võsin,
rumal poiss ja jäespüs olla? Ei, kulla Agnes, mina olen vapper mees ja targa mõstusega.
Ma oleksin Delvigi kihvtise sü u ammugi sulgenud, aga ma ei raatsi kät tema küge pista, sest