Valdur Mikita
toimunud kultuuriline mälukatkestus on suhteliselt erakordsed.
Valdur Mikita kahandab meie nüüdisaja rahvusliku idealismi defitsiiti. Mikita käsitlus on
avar, terviklik, kokkuvõte kõigest, mida nimetame põliseks. Ta täidab ära tühimiku,
likvideerib distantsi, mis on hakanud tekkima kortermajas oma nooruse veetnu ja tema
vanavanemate vahel, kes viimati teadsid veel mahlakaid ütlemisi ja mõnd rahvalikku
lorilaulugi. Tegelikult oleme otsinud, kuid pole leidnud selgitust oma identiteedile, kõikudes
riigirahva ja orjarahva, loodusrahva ja linnarahva, soome-ugriliku ja lääneliku
kultuuritunnetuse vahel. Mikita seob need tunnetused ja erinevate meelte osa selles kenasti
tervikuks kokku ja annab seega võimaluse end hästi tunda ka neile, kel tundus, et kaunis
esiisade aeg on päästmatult kaugele minevikku vajunud. Veel enam Mikita projekteerib
annaabi.ee 
