V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
aadlimees. Mina ütlen teile, et kui
391
jumal oleks sõjamees, hakkaks ta riisujaks. Vennad, meid ootab see tore sõjakäik! Me
oleme kõik vaprad mehed. Kirik ümber piirata, uksed sisse murda, noor tüdruk ära päästa
kohtunike küüsist, pappide käest klooster maha kiskuda, piiskop ühes ta lossiga ära põletada,
see kõik on meil kiiremini tehtud, kui pürjer-meister saab lusikatäie leent alla neelata.
Meie asi on õiglane, riisume kiriku tühjaks ja loril lõpp. Quasimodo poome üles. Kas te, mu
2
3
1
preilid, Quasimodot tunnete? Kas te olete näinud, kuidas ta nelipühil suure kella seljas
ratsutab ja lõõtsutab? Saatana sarvede nimel, on see alles tore! Nagu kurat ratsa põrguaugu
kohal! Sõbrad, kuulake mind, ma kuulun teie hulka naha ja karvadega. Olen hingelt
argoolane, loomult santlaager. Olin kord väga rikas, aga lasksin kõik lendu. Ema tahtis mind