Kirjandus - Secunda
Ta astus
hiljem ka Cambridge'i ülikooli, nendel aastatel ilmus ta esimene luulekogu ja aasta hiljem teine luulekoge ,,Jõudetunnid",
mis leidis teravat kriitikat. Öeldi, et need on lordi igavusest kirjutatud värsid ja parem oleks, kui ta enam ei luuletaks.
Byron vastas kriitikale luuletusega ,,Inglise bardid ja Soti kriitikud". Ta jalg oli kirjanduse ukse vahel, aga ta ei olnud veel
tuntud ega tunnustatud. 21-aastaselt sai temast lordidekojaliige, kus ta trotsis traditsioone (vande andis seistes vms).
Kirjutas ,,Child Haroldi palverännu" I ja II osa. Byron rääkis seal raamatus kaasaegsetest probleemidest poliitilistest
olukordadest, loodusest, ettetulnud armastusest. Seal kritiseeris ta ka võõrvõimu vallutusi, sest oli aeg, kus parasjagu
Napoleon Euroopat vallutas. Byron pöördus pärast 3 aastat Inglismaale tagasi, abiellus kauni jõuka naisterahvaga, kuid
neil ei klappinud millegipärast