"lootustelaine" - 1 õppematerjal

Eesti kirjandus eksiilis, paguluses

"Kivimurd" pöördub ta regivärsipoeetika poole. 1960. aastate kogudes lisandub Lepiku luulesse senisest lõikavamalt iroonia kodumaa okupeerijate aadressil ja pila kivistunud arusaamade suhtes, mis levisid pagulaseestlaste seas. Lepik on alati poliitiline ja rahvuslik. Väga vähe on tal traditsioonilisi looduspilte, rohkem armastusluulet, tema luules on tunda ühiskondlikku kohusetunnet, nt järelhüüetes lahkunutele, tervitusi sünnipäevadeks jms. Murelikkust ja sarkasmi asus tõrjuma uus lootustelaine Eesti iseseisvumise aegu: "Öötüdruk" (1992) ja "Pihlakamarjarist" (1997). Proosa Suurem osa tulevastest pagulaskirjanikest oli Eestis oma kirjanikukarjääri. Eesti proosa paguluses kujunes ennesõjaeelse kirjandustraditsiooni loogilkiseks jätkuks. Kaunid mälestuspildid kadunud kodustjavõõrvõimurealistlik kujutaminekosutasidräsitudhingi.Romaanpidilugejatehinges hoidma alles neid tundeid millega kodumaalt oli lahkutud: vik´hkamist vaenlase vastu, kurbust