V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ütlen sulle seda, mida ma ise vaevalt enesele olen julgenud öelda, kui ma oma
südametunnistuselt vargsi aru olen pärinud neil öö vaiksetel tundidel, mil ümber nii pime
1
8
4
on, et paistab, nagu ei näeks jumalgi meid enam. Kuula siis! Enne kui ma sind, tütarlaps,
nägin, olin ma õnnelik.»
«Ka mina!» ohkas Esmeralda tasa.
«Ära katkesta mind! Jah, ma olin õnnelik, arvasin vähemalt, et ma seda olen. Ma olin
puhas, mu hing oli täis kristalset selgust. Polnud uhkemat ja lootusrikkamat pead kui minu
oma. Preestrid õppisid mult kasinust, teadlased teadust. Jah, teadus oli mulle kõik: ta oli
mulle õeks ja õe armastusest jätkus. Alles vanadusega tulid ka teised mõtted. Nii mõnigi
kord hakkas mu veri naise kuju nähes keema. Mehe sugutung ja vere võim, mille ma, rumal
noormees, arvasin terveks eluajaks eneses lämmatatud olevat, raputasid nii mõnigi kord
raudse tõotuse ahelaid, mis mind õnnetut altari külmadel kividel kinni hoidsid. Kuid
annaabi.ee 
