Friedebert Tuglas "Inimese vari"
uhkema ja tugevamana kui tegelikkuses. Hetk hiljem joonistab mõttes pildi, kus tema poeg on
raskelt haavatud, agoonias ja võõrail väljail suremas. See kõneleb Mareti tohutust südamevalust ja
sügavast emaarmastusest oma poja vastu. Hetkekski ei suuda ta oma mõtteid pojast eemale viia
ning pidev mure närib ema südant.
Teema hakkab jõulisemalt arenema kui juhuslik soldat andis Maretile kukru, mille tema poeg oli
saatnud. See tõi Mareti murelikku ellu lootusekiiri teades, et tema poeg on elus ja sammub kodu
suunas oma põlenud näoga. See teadmine pani ema muretsema, kas poeg on ikka terve ning tõstatas
veelgi küsimusi ning lootusi. See annab veelkordse kinnituse sügavaimale emaarmastusele ning
-murele. Mareti olek ning käitumisviis tundus olevat üsna loomulik sellises olukorras.
Mõni päev hiljem ei saa Maret korralikult sõba silmale ning jookseb jõele, kus näeb teisel pool
annaabi.ee 
