Kirjand Runneli isamaaluulest
" ("Müüt")
Runneli loomingut lugedes ei ole kuidagi võimalik märkamata jätta tema
eestluse püsimajäämise soovi. Nõukogude Eestis väljendas ta seda küll
poolsalaja: "Tallake meid kui palju tahate, / vaevake meid kui palju vajate, /
meie ei kohku, ei heitu ära, / kuidagi ikka elame ära." ("Muruks kummel,
muruks linnurohi") Runnel oli küll nukker isamaa saatuse pärast - "mitmed siit
on läbi käinud" ("Koduküla, kodumaa"), kuid tema masendavast hoiakust
paistsid läbi mitmedki lootusekiired. Nii tundubki mulle, et kuna "kannatuse
katkemine tuleb õhtul hilja", ootas Hando Runnel viimast hoopi eestlaste
alalhoidlikkusele, mil enam "mitte mingi asja pääle vaevat vaim ei leebi" ja
tuleb uus algus, nagu ta seda luuletuses "Katkemine" kirjeldas. Ajalugu viiski
vabanemisele okupatsiooni köidikutest, millega kaasnes ka õigus oma arvamust
avaldada. Igavest heaolu ihaldav eestlane ei hoolinud aga Runneli meelest oma
annaabi.ee 
