Mu südames sa
..". Samuti väljendab naine ka lootust, et kunagi saab kõik
korda, kirjutades ,,...Siiski! Kohiseb viljavihke; / kärbitud tiibu kohendab abu. / Esihõimude sammude raskus /
ergutab ikka veel tallaalust...". Visnapuu justkui jutustab Eestiga, öeldes ,,Mul on sinu pärast nii kitsas, / sina
teeäärne kodumaa.", ,,Kus on sinu rajatud hooned, / sinu aja tegude märk ? / Nüüd oled jälle kui toona: / üks
kahele katkine särk.". Samuti avaldub ka tema luules lootusehelk: ,,...Sinililled kasvavad kruusast - / sa matsid
mind alla mäe.".
Mõlemad luuletajad kirjutavad igatsusest kodumaa järgi. Under ütleb väga selgelt välja oma tunded isamaa suhtes,
kirjutades:
,,Kord veel tagasi tahaksin
leida kodutee,
kodumullas siis magaksin
välja kõik silmavee."
annaabi.ee 
