Hindrik Prants „Minu elukäik. Mälestusi ja pärimusi“
ning jätkaks pere traditsioone. Ta oli endas kindel, et ta ei võta endale naist kui see on
kuidagi peale sunnitud, vaid ainult siis kui ta süda seda tahab. Mehele ei meeldinud see
mõte, sest teda tõmbas ikka sinna raamatute ja ajakirjanduse poole. Pärast tema isa surma
ei keelanud ega takistanud teda enam miski. Ta kolis Tartusse, mis oli tema suureks
unistuseks. Ta elas seal kolm aastat ning tuli seejärel tagasi oma kodukohta Loosile, kus ta
asus Jakob Hurda pooleli jäänud tööd tegema- ta hakkas koguma rahvaluulet. Ta sai
sellega väga hästi hakkama ning peagi hakkas oma mõnesaja-leheküljeliste kirjutiste eest
ka raha saama. Lisaks sellele toimetas ta ka ise mitut lehte ning tegi kirjutisi ka teistele
ajalehtedele ning sai selle eest ka honorari. Ta suhtus oma töösse kirglikult ning
kirjutamine ja teiste harimine pakkus talle ainult rõõmu ja rahuldust. Tema kirjutisi on