"looritud" - 1 õppematerjal

Külmale maale - Eduard Vilde romaan

neile piitsaga järele, ja Mihkel sai selle otsaga vastu silma, alles tüki aja pärast näitas ta oma punetavat silmalaugu Jaanile, kuid Jaan sai neile saanidele vaid rusikat näidata, mida aga keegi tähelegi ei pannud. Sõitjate hulk hakkas aegamööda vähenema ja nad said mõni aeg rahulikult mööda teed käia. Viimaks lähenes neile kahe hobusega vene mundris habemik kutsariga. Saani sees istusid kaks kallite kasukate sisse mähitud inimest, kongus nina ja pikkade vurrudega mõisnik ja looritud näoga noor daam. Jaan ja Mihkel astusid teelt kõrvale, kui saan neist möödus, tunti vaid üks neist ära, et saanis oli Naarikvere noor parun. Neist möödunud saan sõitis kellelegi otsa, Jaan ja Mihkel läksid vaatama. Hall vanamees istus lumes, oietas ja kirus nutuse häälega. Mehe kõrval oli suur kott, mis tal seljast maha oli kukkunud. Jaan aitas mehe püsti, kuid Jaan ega Mihkel ei rääkinud temaga, sest nad tundsid teda, ta oli kurt. Kuid mees ise, Karja Mart, oli jutukas