August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
millele ta ehitaks kui nurgakividele. Aga ei, . . T. on skeptik, ta elumõistmine on liiga
puretud relativismist; ta tarvitab küll intensiivselt antiteetilist arendust, kuid ei jõua
lahenduseni. Nii tekibki olukord, et autor tungleb tõde otsima, tal oleksid ka nagu olemas
mingid algtõed, kuid ta hoidub sellest, taandub relativismi - ses õilsas tungis, et leida veel
kindlamat algtõde, seda tõdede tõde ennast. Kuid seda ei leita, ja nii looribki autori vaimset
tegevust skeptitsism ja arutlus võtab mõnigi kord sofistliku ilme. Selle kõigega on ühenduses
. H. Tammsaare tugev intellektuaalne kallak, sugulasprobleemide ümber tiirlemine,
dialoogide rohkus, dialoogide pikkus ja ühetoonilisus, teatud amorfsus ja sealsamas kiuguline
teravus, paradoksaalsus; sügav pilk ellu ja selle terava pildi reljeefide laiaks hõõrumine, ilusa
leidmine ja relatiivse väärtuse näitamisega sellesama ilusa väikeseks tegemine; inetu