"Noore Wertheri kannatused" - analüüsiv töö
niisama hästi kui iga teine, kui vajalik on seisusevahe, kui palju eeliseid see mulle eneselegi
annab, ainult et see ei tohiks mul teel ees seista just siis, kui võiksin maitsta veel raasikese
rõõmu.
Werther ja loodus
Suhe loodusega oli tal alguses väga hea. Kuna ta oli väga tundeline inimene, siis armastas ta
ülekõige viibida looduses. Talle meeldisid kõik looduse hääled ning iga kord kui ta oli
omaette nautis ta igat raasukest, mida loodus talle suutis pakkuda.
Hiljem muutus looodus ta ümber ahistavaks, sest ta oli tõeliselt pettunud armastuses, mis ta
teele sattus, ning ta ei suutnud enam looduses midagi head näha.
Näide teosest
Kui kaunis org ümberringi aurab ja kõrge päike mu metsa läbitungimatu hämaruse pinnal
puhkab ja ainult üksikud kiired metsa pühamusse piidlevad ning mina siis allavoolava oja
kaldal kõrges rohus leban, kus maakamara ligi mulle silma hakkab musttuhat mitmesugust