DESCARTES meditatsioonid
küllaldaselt läbi juba varem. Siin aga kerkib esile uus raskus, seoses sellesamaga, mida loomus
presenteerib otsimiseks ja vältimiseks, ning samuti seoses sisemiste meeltega, milles, nagu mulle
näib, taban eksimusi24: nagu keegi, ärapetetult mingist meeldivast toidumaitsest, sööb ära sees
peituva mürgi. Loomus ju ajab teda siis himustama üksnes seda, millel on meeldiv maitse, aga mitte
mürki, millest loomus midagi ei tea; siit võib järeldada ainult, et loomuski pole kõigeteadja: mis
pole midagi imelikku, sest kuivõrd inimene on piiratud asi, siis vastavalt on tema loomuse
täiuslikkuski piiratud.
Ent sageli eksime ka neis asjus, mille poole loomus meid ajab: nagu haiged näiteks ihkavad juua või
süüa, mis neile peatselt kahju teeb. Siin võiks ehk öelda, et nad eksivad, sest nende loomus on
kahjustatud; aga see ei kõrvalda probleemi, kuna haige inimene on ju samavõrd Jumala kreatuur kui
annaabi.ee 
