Carl Hermann Hesse
paberile. See kujutab endast veel ühte portreed, kellegi kolmanda isiku analüüsi Harry Hallery kohta,
mis on esitatud külmas, iroonilises keeles ja meenutab psühhoanalüüsi. Siin korduvad juba eelmisest
osadest tuttavad teemad: rahulolematus, kohanematus, lõhestatus inimlikuks ja hundilikuks
loomuseks. Traktaadi järgi on Harry Haller tüüpiline kunstnik, kes ei koosne mitte üksnes kahest
loomusest, vaid tuhandeist loomusist; kes vaid harva saavutab rahu ja õnne; kelle elu, ,,igavene
kannatusterohke liikumine ja murdlainetus, on õnnetu ja valuliselt lõhestunud ning õudne ja mõtetu nii
kaua, kuni ei olda valmis nägema mõtet just neis harvades elamustes, tegudes, ideedes ja teostes, mis
sellise elukaose kohal särama löövad."
Stepihunt on muutunud oma igatsetud sõltumatuse ohvriks, ta on enesetapjate kilda, seetähendab ta
näeb enesetapus reaalset võimalust elust lahkuda ja kõiksust saavutada