KRIITILINE LINGVISTIKA ehk kriitiline diskursuse analüüs
keskkonda. Pelgalt teksti analüüsides võime välja lugeda palju teksti tegijate, vastuvõtjate ja
nende ühiskondliku kultuuri kohta.
Kriitiline lingvistika ei tähenda kritiseerimist, vaid vaatab tekstist väljapoole, mida keelega
tehakse, nt võimusuhete esiletoomine. „Kriitiline“ tähendab alternatiivile viitavust, küsimuste
tekkimist. Miks keelekasutus on selline, nagu see on? Kriitilisus on tekstide teadlik, analüüsiv
lugemine, st loomulikustunud struktuuride, eriti implitsiitsete tähenduste väljatoomine. Eesmärgid
võivad olla normatiivsed, viidata sobivatele keelekasutustele. Sellel on sarnased eesmärgid
keelekorraldusega, mis siiski tegeleb vaid keelekasutusega vormitasandil, aga tekstianalüüs on
astme võtta kõrgem (R. Kasik „Tekstianalüüs ja keelehoole“, Keel ja Kirjandus, 2006).
N. Fairclough esitas põhimõtteid raamatutes „Keel ja võim“ 1989 ja „Diskursus ja sotsiaalsed
muutused“ 1992