Descartes Meditatsioonid
kogeb ta sama tõelisena tunduvat reaalsust, mis ei ole tõeline. Ta ei leia kindlat viisi
vahet teha unenägude reaalsuse ja päris reaalsuse vahel.
Kuuendas meditatsioonis arutleb Descartes selle üle, kas materiaalsed asjad
eksisteerivad. Descartes näitab, et meelteaistingud on alati seotud mõtleva ja aistiva
minaga. Objektide olemasolu järeldub meie kujutlusvõimest ja sellest, kuidas jumal neid
on loomud. Meeled ei peta meid, küll aga me võime teha meeltest saadava infost
tulenevalt valesid järeldusi. Selles,et meeltest tulenev info võib olla eksitav veenab meid
kogemus, samuti võivad eksida ka ,,sisemised meeled" n. Fantoomvalu. Jumal paneb
inimese arvama,et meelteaistingud pärinevad kehast, ning kuna pettus ei ole Jumala
olemusega kooskõlas, järeldub,et kehalised asjad eksisteerivad. Mõistus on ühendatud