poolt mõeldud, st kuidas võiks lugeda, et elamus oleks parim ning e. tegelik lugeja ehk siis lähtub tekstist (ei oota krimkast usukuulutust); põhineb oma kogemustel (teadmised, juhtumised, elutarkus), omab ,,tõlgenduskogukonda" (kooslus, keda ühendab maailmavaade sõbrad, pere etc) ning ootused. f. Autorikeskne analüüs uurib i. Mida on autor tahtnud oma teosega öelda ii. Millised olid teose loomistingimused iii. Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus g. Lugeja i. Isiklik elukogemus ii. Tõlgenduskogukond, kuhu ta kuulub iii. Oma põlvkonna ootushorisont 3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. a. Lüürika liigid, ehk vormid on luuletused i. Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid ii
Vajab paarikümne kaupa riimsõnu, mida eesti keeles eriti ei ole. PROOSA Autor! Lugeja--> Kirjandussituatsiooni tuum. Autor kirjutab teose-> see jõuab lugejani-> kirjandus Teos! Kirjandusteose analüüsikese võib asuda kas autoris, toses või lugejas. Erinevad lähenemised: Autorikeskne- seob teose tähenduse autoriga. --> Teos on autori maailmavaate ja elukogemuse kajastus, otsib teosest autori sõnumit. Mida on autor tahtnud oma teosega öelda? Millised olid teose loomistingimused? (Kus teos valmis, kui pika aja jooksul?) Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus (lapsepõlv, haridus, kodu jms)? Teosekeskne- teos on iseseisvat elu elav tähenduslik tervik. --> tegeleb teose tegelaste, kompositsiooni, ideestiku jms analüüsiga, püüdmata seda autori isikuga siduda. Lugejakeskne- eeldab, et teos valmib lugeja kaasabil. Kirjandusteosel pole valmis tähendust, seda võib tõlgendada mitmel viisil-> Iga lugea loob ise endale teose.
annaabi.ee 
