I Eesti Vabariigi aegne proosamaastik
Üks tähtsamaid kirjandusvoolulisi muutusi oli realismi uus tulek ning sellega koos romaani
osatähtsuse kasv.
1920. aastail arenes eesti proosakirjandus kiiresti ja mitmes suunas, kuid oli esialgu
üsna tagasihoidlik. Teoseid ilmus suhteliselt vähe ning vähe oli nende hulgas selliseid, mis
oma elu- ja kunstikäsitlusega suutsid pikemaajalist tähelepanu äratada. Nii võrdlemisi napi
romaanitoodangu kui ka ulatuslikumalt viljeldud lühivormide sisulistes suundumustes ning
loomismeetodis tuli ilmsiks mitmeid lahknemisi, mis suutsid tolleaegse proosa üldpildi
erilaadseist ja sageli ka juhuslikest kildudest koosnevaks mosaiigiks. Ajastu probleemide
ulatuslikuma ja sügavama käsitluseni esialgu ei jõutud, kuigi seda vajadust tunnetati.
Proosa koosnes peamiselt kordustrükkidest või varem ilmunud palade ühendamisest
eri kogumikesse. Allakäik jätkus, kuid 1922. aastal ilmus Anton Hansen Tammsaare romaan
,,Kõrboja peremees", mis algatas realistlike romaanide tulva