Platoni õpetus olevast.
Selles mõttes on see “materjal” teatud “aloogiline” oleva aspekt.
Demiurg on nende kahe vastandliku poole ühendaja. Kosmos on siis järelikult ideede
koopia, mis on teostatud ideedele võõras “materjalis”.
Siit on tuletatav kosmose, “nähtava maailma”, kahesugune iseloomustus. Ühelt
poolt on see jumaliku ja hüvelise demiurgi, kes, nagu Platon ütleb, “ei tunne
kadedust”, looming – ning see annab positiivse iseloomustuse nähtava maailma
jaoks, kuhu tema looja ja loomiseeskujude hüvelisus peaks samuti edasi kanduma.
Teisalt ei saa koopia aga saavutada originaali täiuslikkust, meistri täiuslikkuse
avaldumine on piiratud “materjali vastupanuga”, kosmos saab olla täiuslik üksnes
niivõrd, kui “materjal” vormimisele “järele annab”. Kosmos kujutab seega endast
midagi vahepealset: täiusliku eeskuju ja “aloogilise”, ebatäiusliku “materjali”
sümbioosi.
Nii nagu kosmos tervikuna, nii jäljendab ka iga üksikasi oma ideed. Siit veel üks