Mihhail_Lermontov
Peterburist välja ja mai lõpul jõudis Pjatigorskisse, kuhu jäi haiguse ettekäändel pidama sügiseni.
Tema osavõtt sõjategevusest oli lühiajaline. Tänu energilisele vanaemale, kes võttis abiks kogu oma
Peterburi aristokraatliku suguvõõsa, kutsuti Lermontov peagi tagasi ja määrati 1838. aastal jälle oma
endisesse polku.
Lermontov saabus 1838. aastal Peterburi tagasi juba kirjanikuna, kes oli esinenud mitme
ajakirja veergudel. Järgnesid kõige viljakamad loomisaastad, hoolimata päevakava alatasa tükeldavaist
seltskondlikest ja teenistuskohustustest. Luuletajal tekkis uusi tutvusi kirjandusinimeste seas, laienes
tutvusringkond. Tal olid väga sõbralikud suhted ühe tuntuma noore kriitiku Vissarion Belinskiga. Kuid
oma kontaktides oli Lermontov Puskinist märksa suletum ja valivam. Ta suhtus üsna põlglikult
seltskonna tühimeelsesse koorekihti ning too aristokraatlik koorekiht heitis Lermontovile nagu
Puskinilegi oma vaenukinda.
annaabi.ee 
