Ooperist 19. sajandil
subjektiivseid, isegi rahvuslik-sovinistlikke ja usulis-müstilisi ideesid. Wagneri suurus (nagu Balzacil`gi) seisneb aga selles, et vaatamata
ideoloogilisele viisakusele, suutis ta peegeldada tegelikkuse olulisi külgi, kaasaja vasturääkivusi, vale ja pettuse maailma, purustatud lootuste
ja asjatu õnnelepüüu ja teostamata jäänud kangelastegude tragöödiat.
Wagneri peamiseks loomingualaks oli ooper, kusjuures ta põhitendentsiks oli muusikalise draama sümfoniseerimine.
Kui Beethoven oma sümfooniates oli suur dramaturg, siis Wagner oma ooperites oli eeskätt suur sümfonist ja Tsaikovski on täie õigusega
märkinud, et Wagner oleks pidanud rohkem tegelema sümfoonia valdkonnas.
Muusikakirjanikuna on Wagner palju kirjutanud mineviku, oleviku ja tuleviku kunsti teemal ja loonud oma nn.