Kunstnik ja tema kujutamine varasemas eesti kirjanduses
ootama liberaalsemaid aegu. Loos öeldakse: ,,Raamat trükiti 1914. aasta suvel ja pidi
ilmuma sügisel. Kuid vahepeal puhkes Maailmasõda, ja tsensuuriolude muutumisel
pidi raamat viimase novelli pärast jääma kirjastaja lattu ootama paremaid päevi."
Kuigi tolleaegne tsensuur ei olnud päris nii tugev kui eestlased hiljem tunda said,
näitab tekst, et siin maal on kunst peaaegu alati olnud (võõr)võimude poolt terava
kontrolli all.
Eestimaa halbadest loometingimustest räägib ka Gustav Suitsu luuletus ,,Laul
Eestist". Poeet kirjutab: ,,...Ei siin haljast loorberipärga / vajuta keegi lauliku pähe. /
Saatusest troostitum sündida / laulikuks Eestis. / Laulame tundes, et varakult kaome,
/ siia neetud sohu vist vaome." Ometi jõuab Suits luuletuse lõpus lootuseni, et tulevik
saab olema helgem: ,,Millest aga unistame, surmalapsed? / Paremast teistele
elupäevast. / Eesti päevast."