Arvo Pärt
stiliseeringuna.
1968.aastaks tundis Pärt, et seni kasutatud muusikalised vahendid on end tema jaoks ammendanud.
Järgneva kaheksa aasta jooksul (1968–1976), mil valmis vaid stilistilisi muutusi kajastav 3. sümfoonia
(1971), otsis Pärt "oma häält". Need otsingud viisid ta loomingulisse kriisi, millel oli nii muusikaline kui
vaimne iseloom.
Edasiste otsingute tulemustena jõudis Arvo Pärt uue originaalse loomestiilini. Tintinnabuli stiil
(ld.k. kellukesed) nagu Pärt seda ise nimetab on täiesti erinev helilooja
varasemast helikeelest. See on nn heakõlaline muusika, mis lähtub kolmkõladest,
eeskujuks häälestatud kokkukõlavad kellukesed. Kõlaliselt on tintinnabuli
staatiline, habras, iga heli kuulatav. Seal on palju pianissimot ja pause. Helilooja
peab väga oluliseks just vaikuse kuulamist, sest vaikusest sünnib heli.
Esimene tintinnabuli-stiilis teos on klaveripala „Aliinale“
annaabi.ee 
