Albert Camus:Kirjandus ja Absurd
Haiguse tõttu ei lubata tal ka
kandideerida õpetajakutse saamiseks vajalikule eksamile, mistõttu ei
saa temast peale filosoofiastuudiumi lõpetamist Alziiri École
Normale'is pedagoogi; ilmselt kiirendas aga haigus tema otsust valida
kirjanikutee. See juba varases nooruses kogetud ning hiljem pidevalt
kohaloleva surma lähedus mõjutas üsna ilmsesti ka tema vaimset
kujunemist.
Lapsepõlve tähtsust nii oma isikule kui loomingule on Camus rõhutanud
korduvalt ning öelnud, et igas loomeinimeses peituv salajane allikas
saab tema puhul alguse just sellestsamast vaesuse ja valguse maailmast,
milles ta lapsena elas, ja ta mälestus sellest on teda alati kaitsnud kahe
ohu eest, mis ähvardavad kõiki loomeinimesi vimm ja rahulolu.
Vaesus ei tähenda talle armetust, selle rikkused ja rõõmud on lihtsalt
teistsugused ning ometi tõelised. ,,Et tasakaalustada mulle loomuomast
ükskõiksust, sattusin ma poolele teele viletsuse ja päikese vahele.