H.Hesse „Laulik“ ja A.H.Tammsaare „Kandlemängija“
nende kuulajad pole nii andekad kui nemad ega mõista nende loomingut. Kui
inimesel veab, nagu näiteks Kandlemängijal elu lõpus, siis ta kohtab inimesi, kes
tema loomingut tõeliselt hindavad, ent enamik juhtumeid lõpeb sama nukralt nagu
Han Fooki lugu: kui loomeinimene midagi saavutab, on ta ise selle üle väga õnnelik
ja uhke, ent kui ta mõistab, et teised seda samamoodi ei hinda ja selle asemel, et
midagi võita, on ta hoopis elust aega kaotanud, saabub loomeinimeseni pettumus ja
kibestus. Looming ei tee õnnelikuks.