Viimne ratsu .
pole luuletajaid või ei oel vajagi.
(Juubelipäevane)
Majakovski keskendus oam luules palju uue korra ülisatmisele, ta uskus siiralt, et nõukogude
korraga kaasnevad uued iniemsed ja väärtused, sellest pidi saama otsustav moment inimkonna
ajaloos, kuid mida aeg edasi, seda enam nägi ta vigu, üks põhilisemaid kodanike seas levinud
arvamus, luule, ja kunsti laiemalt, ebavajalikusest, ka kahjulikusest. Ajal, mil tavakodanikud
ehiatsid üles maapealset paradiisi oma ihu ja higiga, tundus loomeiniemste kõlavad värsid ja
segased metafoorid nende jaoks vastikutena. Mõnikord ületas see ka niinimetatud
viisakusepiirid.
Poeedile näkku karjutakse:
,,Tahaks näha sind treipingi taga.
Luuletada oskavad
isegi lapsed!
Tööd sa pelgad, msi venitab naba..."
(Poeet on tööline)
Sellised kogemsued olid kindlasti ebameeldivad, kuid selline vaen ja halb käitumine aitas
kaasa hoopis luuletajate suuremael eemaldumisele taaviniemste mõttemaailamst, üksindusest
annaabi.ee 
