Muinaseestlaste matmiskombed ja muinasusundi iseloomustus
Eestis on praegu registreeritud 1700 kultusekivi.
Kaitsevaimud ja haldjad. Muinasaja inimene ei osanud selgitada teda ümbritsevaid elu- ja
loodusnähtusi, see tulenes piiratud teadmistest. Nad arvasid, et on nähtamatud ja iseseisvalt
tegutsevad elujõud, läbi mille seletasid nad sündi, surma, haiguseid, und ja unenägusid. Vaim,
üks vanimaid ja huvitavamaid mõisteid, tähendas tavaliselt hinge, mis elustas nii inimest kui
ka muid looduskehasid (hing oli kõigel- päikesel, kividel, loomdel, lindudel, taimedel, veel,
tuulel; kasutusel olid väljendid metsavaim, vetevaim jt.). Eesti rahvakeeles on kaitsevaimuna
kasutusel nimetused jumal (tähendus pole selge) ja haldjas. Varem tähendas jumal vanadel
eestlastel taevavaimu ja veelgi varem hingestatud taevast.(Loorits, 1932).
Mida tähtsamale kohale tõusis rahva elus põllutöö, seda enam hakati taotlema haldjate
poolehoidu, kellest arvati olenevat viljasaak. Erilise koha omandasid viljahaldjas Peko,
annaabi.ee 
