materjal – nukleiinhape, mis kodeerib viirusspetsiifilisi valke Geneetiliseks materjaliks on kas DNA või RNA molekul Viiruse nukleiinhapet ümbritseb valkate – kapsiid, millel loomaviiruste puhul on ka ümbris (envelope) Viiruse genoom on kas üksikahelaline või kaksikahelaline : dsDNA – bakteriofaagid T4 ja lambda, papilloomiviirus ssDNA – bakterifaag M13, parvoviirused (koinfektsioon adenoviirustega) dsRNA – reoviirused (hingamisteede haigused) ssRNA – gripiviirus, HIV Mõnedel viirustel on genoomiks RNA Tubaka mosaiigiviirus TMV
2) Viiruspartiklid ei kasva ega jagune 3) Puudub geneetiline info energia tootmiseks ja valgusünteesiks. Viiruste spetsiifika: Iga viirus on võimeline nakatama ainult teatud tüüpi rakke. Vastavalt sellele klassifitseeritakse viiruseid loomaviirusteks, taimeviirusteks ning bakteriviirusteks e. bakteriofaagideks. Viirusega nakatamiseks on vaja, et viiruse välispind interakteeruks rakupinna spetsiifiliste retseptoritega. Loomaviiruste retseptorid paiknevad plasmamembraaanil, faagide retseptorid bakteriraku rakukestal või kiududel e. piilidel. Viirusega nakatumise tagajärjel toimub raku metabolismi ümberlülitamine normaalselt elutegevuselt viiruse paljundamisele. Viiruste avastamine. Nimetus viirus tuleneb ladinakeelsest sõnast virus, mis tähendab tõlkes mürki. Kuni 20-nda sajandini tähistati terminiga "viirus" kõiki haigustekitajaid. Kuigi paljudel juhtudel oli tegemist bakteriaalsete infektsioonidega,
annaabi.ee 
