Blaise Pascal
Seda kinnitas kogu ta elu. Ta aitas alati kõiki, keda
iadata sai, olid need talle kes tahes. Vaeste toetamisel ei säästnud ta oma varandust. Missugune
kontrast Schopenhaueriga, kes 1848. aasta revolutsiooni ajal Saksamaal needis mässavat
"inimrämpsu", mis julges ähvardada "kogu eraomandust"!
Ka teoreetiliselt ei kiitnud Pascal heaks viha, põlgust ja ükskõiksust inimeste vastu. Ta mõistis
hukka skeptikud, kes tema arvates rõhutasid liialt inimese "viletsust" ja pidasid teda
loomasuguseks. Pascal eitas meeleheitefilosoofiat. Ta kõneles küll inimese
"viletsusest", kuid tegi seda tema "suurusest" ja väärkusest lähtudes. Inimeste puudstele osutas ta
kui sõber, soovides, et inimesed lõpmatult täiustuksid, s.t muutuksid oma "inimkuju" väärilisteks.
Reaalsele ja ebatäiuslikule inimesele tundis Pascal kaasa. Seega saab kõnelda Pascali humanismist.
4. Kokkuvõte
Pascali arvates on lõpmatuse mõistet tarvis nii üli suure universumi mõistmiseks, kui ka lõputult
annaabi.ee 
