Anton Starkopf
kohati arhaiseeriv käsitluslaad. Kunstniku meelismaterjaliks sai graniit, lõi selles oma
parimad teosed: Uppuja (1931), Naine linikuga (1935), Õhtu (1936-37), Põlvitaja (1938),
Kandlemängija (1938). Marmorist kamina- ja väikefiguurid (Naisfiguur, u. 1932; Magav
naine, u. 1935 ja istuv naine, 1938) on intiimsed. 1940-50 lõi Starkopf peamiselt
puufiguure ja -reljeefe (Puhkav naine, 1942-43; reljeefid Muusikud, 1942-45, ja Õsuja,
1943) ning loomaplastikat (Karu, 1941-44, graniit, Valge karu, 1945, puu). Pärast
Moskvast naasmist teostas mitu varem kipsi jäänud skulptuuri ning lõi sarja portreid eesti
kultuuriinimestest (K. K: Peterson, 156-57, puu; K. Mägi, 1963, graniit; N. Triik, 1964,
graniit), ehisplastikat (Vesiroos, 1960, graniit) ja hulga keraamilisi kompositsioone (reljeef
Vibulaskja II, 1960; Emaõnn, 1964, shamott). Väga rikkalik on Starkopfi
annaabi.ee 
