Belle Epoque
loosse nii sisse elanud, et oma keha ta kontrollida ei suutnud ja paratamatult tegi jalg
naljakaid liigutusi. Akordionisti sõrmed käisid nii kiiresti, et isegi tänapäeva noorte sõrmed
kasutades nutitelefoni ei liigu nii hästi ja üks jalg pideval lõi väga kiiresti rütmi kaasa,
kusjuures akordionist oli laval paljajalu.
Ma ei tea miks see nii oli, aga tihti meenutas mulle muusika putuka hääli, eriti akordioni heli,
see muusika oleks väga hästi sobinud mõne loomamultika taustaks. Lood olid kiired, kuid
järgmine hetk jälle aeglased, lihtne oli kuulda loo püanti. Samuti võis leida lugudes peateema
ja kõrvalteema.
Tihti oleks tahtnud toolilt tõusta ja hoopis tantsida. Lood olid võimsad ja ma ei osanud arvata,
et saksofon ja akordion nii hästi kokku sobivad.
Pille Ülem (11c)
annaabi.ee 
