Eesti loomamuinasjuttude kogumiku “Loomad, linnud, putukad” (Kippar 1997) tegelaste omadused ja nende seos loomade ökoloogiaga
(Mihkla & Tedre, 1980; Kippar, 1989).
Loomamuinasjutud kuuluvad rahvajuttude vanemasse aega ning see näitab, kuidas
on inimeste suhtumine loomadesse aja jooksul muutunud. Eestis näiteks pole
säilinud loomajutte, mis näitaksid metsloomade kartmist või austamist. Reeglina
domineerib koduloomade metsloomadest üleolek. (Mälk et al., 1967)
6
Erinevad autorid on välja toonud loomamuinasjuttudele iseloomulikud jooned:
1. Loomad on isikustatud - loomadele on omistatud inimtunded, nad kõnelevad ja
tegutsevad nagu inimesed (Mihkla & Tedre, 1980).
2. Loomade iseloom on läbi erinevate loomamuinasjuttude sarnane (Mihkla & Tedre,
1980).
3. Jutud on tavaliselt lühikesed, ühe stseeniga (Mälk et al., 1967).
4. Tegelaste vahel on rohkelt dialoogi (Mälk et al., 1967).
5. Traditsioonilist sissejuhatust ja lõppu esineb harva (Mälk et al., 1967).
6
annaabi.ee 
