Psühhedeelne muusika 1960. aastatel: eeldused ja lugu
[www]) Samuti oli ameeriklaste muusikaskene igas mõttes
laiem ja mitmekesisem, seal liikusid tolleaegsete vaimuliidrite Jack Kerouaci,
William Borroughsi, Allen Ginsbergi jt vaba-ja rahumeelsed mõtteavaldused, mis
andsid inspiratsiooni ka sarnase muusika tegemiseks.
Psühhedeelse muusika alguseks võibki pidada Bob Dylani 1966. aasta maikuus
ilmunud duubelalbumit ,,Blonde on Blonde". Kuna tollane populaarmuusika seisnes
enamjaolt lühikestes, vaid 2-3-minutilistes lookestes, erines too kauamängija oma
voolavate lauludega oluliselt. (Wikipedia. Psychedelic Rock. [www]) Pikad,
improvisatsioonilised lood olid senini olnud iseloomulikud eelkõige free jazzile, mitte
rokkmuusikale, mille juured piirdusid kantri ja bluusiga, aga nüüd sai jazzilik jam
omaks pea igale psühhedeelsele bändile. Kui jazziartistid pidasid oluliseks
meisterlikkust, siis psühhedeelikud rõhusid meloodiale ja meeleolude tabamisele. Tõtt-