V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
inimese pea kõrgusel selle platvormi idapoolsel küljel, kust tornid tõusevad. Praegu on see
urgas tühi, paljas ja lagunenud, ta halvasti krohvitud seinad on nüüd siit-sealt «kaunistatud»
vastikute kollaste joonistustega, mis kirikute fassaade kujutavad. Ma arvan, et selles augus
asuvad nüüd nahkhiired koos ämblikkudega ja et seetõttu varitseb siin kärbseid kahekordne
hävitussõda.)
Iga päev, tund enne päikese loojaminekut, läks ülemdiakon tornitrepist üles ja sulgus siis
kambrisse, kus ta mõnikord kogu öö veetis. Kõnesoleval päeval ulatus ta kõrvu käsitrummi
ja kastanjettide põrin just sel hetkel, kui ta oma redupaiga madala ukse ette jõudes pistis
võtmeauku väikese keerulise võtme, mida ta alati külje peal rippuvas kotikeses kaasas
kandis. Hääled tulid kirikuesiselt platsilt. Nagu juba ütlesime, oli kambril üksainus aknaava
ja seegi kiriku kupli poole