Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
Mõnikord on pildil kujundatud lihtsalt jõge, taevast tähtedega, talu või
hobusega põldu kündvat meest.
Taevast on alati seostatud üleloomulike jõududega, ülemvalitsusega, vaimse ülenemise ja
püüdluste sümboliga. Enamikes kultuurides on taevas olnud kihtidena korraldatud ala, läbi mille
võis hing tõusta lõpliku valguse ja rahu poole (Tresidder 2002: 233). Taevas on päikese, kuu ja
tähtede asupaik ja seetõttu on see alati olnud ühenduses loovate jõudude ja loojajumalatega
(Bruce-Mitford 1997: 40).
"Tähtede taga koidab Sul taevas, vaikne lootus Sul täide seal läheb", jutustab üks üsna levinud
hauakiri ning otseselt viidab, et tänapäeva hauakivide kunstis on taeva kujund eelkõige
hauataguse elu ja hinge viimse asupaiga sümbol.
Vanaslaavlaste uskumustes eksisteeris mitu taeva kihti, iga kiht oli määratud konkreetsetele
olenditele. Alamkihtides elasid surnud jumalakartlike inimeste hinged, keskmistes inglid ja
annaabi.ee 
