Tammsaare ja Gailit elulugu
nad koondatavad Kant-Lipps'i valemi alla, kus nad toonitavad direktori-autoriteedi ja
-auväärsuse lakkamatut virildumist naeruväärseks ja tühiseks, mõttetuks ja segaseks
tuulamiseks (,,üleva lahendumine tühiseks"). ,,Tõe ja õiguse" II-s osas kohtame aga täies
hiilguses üht võtet, mis Tammsaarele juba ta varasemas loomingus näib olevat üpris meeldi-
nud ja mis siitpeale pärib otsustavalt ta teostes esikoha: mõtte- ja sõnamängude,
loogikaveidruste nalja. See sööb pikapeale huvi sündmustiku teritamise vastu sootuks
õhukeseks. Sündmustiku areng muutub suuremas osas hilisemais romaanides tavaliseks,
indiferentseks, lokkab selle asemel aga staatiline sõna- ja mõttekombinatsioon. Vaevu
eritleme veel koomilist situatsiooni mõnes ,,Tõe ja õiguse" IV osa seigas, näiteks veidras loos
pühkmekasti visatud saiast, mille uudishimulik kojaeit sealt välja õngitseb, saia ära sööb,