Platoni õpetus olevast.
mida varem sai öeldud, nimelt et ideed on jagamatud ühtsused. Tuleb välja, et nad
ikkagi liigenduvad liikideks, mis igaühesse neist on kätketud. Aga liigid on
koondunud sooühtsusesse, liigitumine ei kaota ära sooühtsust.
Formaalse loogika looja Aristotelese lähtekoht on siinsamas, aga tema interpretatsioon on
teine: Aristoteles on pärinud Platonilt soo ja liigi mõisted, aga need saavad üldisemate ja
vähemüldisemate mõistete tähistusteks. Kui me räägiksime soodest ja liikidest loogikalises
tähenduses, siis tuleks ütelda, et mitte inimese mõiste ei sisalda endas mehe ja naise
mõistet, vaid vastupidi: mida “kõrgem”, st. üldisem mõiste, seda vähem tunnuseid, seda
sisu-tühjem ta on. Et saada mehe või naise mõiste tuleb inimese mõistele, mis hõlmab
mehele ja naisele ühiseid tunnuseid, lisada veel need tunnused, mis on spetsiifilised
vastavalt kas ainult mehele või ainult naisele. See tähendab, et vähemüldisem mõiste on
tunnusterikkam kui üldisem mõiste