EESTI KIRJAKEELE SÕNAVARA KONSPEKT
Selle meetodi tõi Eestisse Mihkel Veske,
hiljem rakendasid seda nt. K. A. Hermann, J. Mägiste, P. Ariste, P. Alvre jt.
Sünkrooniline leksikoloogia
• tegeleb uurimise ajal keeles olevate sõnade analüüsimisega
• on piiratud lühema ajaetapiga
• analüüsitakse sõnavara koosseisu, uusi laensõnu, sõnade nüüdistähendusi
Leksikoloogia põhimõisted: sõna
Sõna on üks mitmetähenduslikumaid keeletermineid, sellega tegeldakse erinevates -loogiates. Sõna
tunnuseid:
1) permutatsiooni vabadus (sõna asukohta lauses võib muuta);
2) sõnasse ei saa vabalt paigutada teisi elemente, ilma et üksus sellest muutuks;
3) omaette hääldatav üksus.
Sõnas on ühendatud tänapäevale ja kaugele minevikule omane. Mineviku jäljed nt.
• possessiivsufiksi rudimendid, genitiivi -n
• mõni varasem laia tähendusega sõna nüüdseks kitsenenud jne.
• Sõnades kajastub kogu meid ümbritsev reaalne maailm, sõnad on mõtlemise vahendid.