A.dumas Kolm musketäri terve raamat
ise süüdi!»
Nende sõnade juures ta kadus, kuulsin ust avanevat ja sulguvat. Olin rusutud ja pean
tunnistama, et mitte niivõrd murest kuivõrd häbist, et mu kättemaks oli nurjunud.
Ta pidas oma sõna. Järgmine päev ja öö möödusid,, ilma et ma oleksin teda näinud.
Ka mina pidasin oma; sõna -- ma ei söönud ega joonud midagi. Nagu talle ütlesin, olin
otsustanud ennast surnuks näljutada,
Päeva ja öö veetsin palvetades, sest ma loofsfn, et jumal annab mulle andeks mu
enesetapmise.
Järgmisel ööl avanes uks. Lamasin põrandal, sest mu jõud hakkas kaduma.
Ukse kriuksumisel tõusin, toetudes ühele käele.
«Noh,» ütles hääl, mille kõla oli mu kõrvale liiga hirmus, et seda mitte tunda, «kas
me oleme veidi leebemaks muutunud ja nõustume vabaduse eest maksma lubadusega
vaikida? Kuulake mind, ma ei ole halb inimene,» lisas ta, «ja kuigi ma ei armasta
annaabi.ee 
