Kes tegi surma?
" (E.
Cassirer ,,Uurimus inimesest")
Kuid võib kergesti juhtuda, et muigame allegooriliste tähenduste üle, mis tänapäeva lugejaile
tunduvad naiivsetena. Ometi võib enamikule meie enda nö peenematele ja keerulisematele
arvamustele ja narratiividele samasuguseid vastuväiteid esitada.
Kuid tagasi teema juurde. Surm pole inimese jaoks mitte alati aktsepteeritav ega olemas
olnud. Loodusrahvastel polnud surm paratamatu, vaid erand. Müüditeadvus tekitas
loodusrahvais homogeense taassünni rea. Surma põhjuseks peeti maagiat või mingit isiklikku
süüd (mis kristluse märgisüsteemis oleks patt).
Surm tuli inimese ellu mingi erilise sündmuse, inimese eksituse või juhuse teel. Arusaam, et
inimene on oma loomuselt või olemuse poolest surelik, näib müütilise ja loodususundilisele
mõtlemisele täiesti võõras. Vahest on loodusreligioon kõige tugevam ja jõulisem elujaatus,
mida inimkultuuris üldse leida võib.