Villem Grünthal-Ridala elu ja looming
regivärsiliste laulude liitmisel lõi. Ridala oli üksildane endamisi vaatleja ja kirjeldaja.
Tema sõna oli ilmekas ja täpne ning virgutas ka teisi autoreid uutele
vormikatsetustele.
Tundeintensiivsuse poolest jäi Ridala luule passiivseks, tema kujutuslaadi aluseks on
registreeriv kirjeldus. Ta on peaaegu alati rahuldunud looduspildi välise külje
fikseerimisega, tema meeleolud on maastikumaalingusse peidetud, muutudes nagu
selle koostisosaks. Niisugune kujutamislaad andis Ridala looduspiltidele karge tooni
ja omamoodi maalilisuse, kuid sellega kaasnes teatud monotoonsus, sisemise pinge
kadumine.
Ridala luuletajaisiksus on endasse sulgunud, seades eesmärgiks looduspildi
objektiivse täpsuse saavutamise. Niisugune kujutamislaad on seotud Ridala
filosoofiliste ja esteetiliste vaadetega. Juba oma kirjandusliku tegevuse algul on ta
juurelnud eesti rahvusliku karakteri ja vaimulaadi üle. Ta väidab, et soome-ugrilased,