Immanuel Kant
aja eesrindlikule prantsuse loodusteadusele, tema nende aastate parimates teostes aga
avaldusid stiihilised tendentsid dialektika suunas. Ta ilmutas suurt huvi kosmoloogia ja
kosmogoognia vastu ning omandas üha sõltumatuma positsiooni leibnizliku
natuurfilosoofia suhtes, kuigi viimast, tõsi küll, Wolffi poolt vulganiseeritud töötluses,
järgisid peaaegu kõik tolle aja saksa õpetlased. Kant mõtestab seda tihti ümber
materialismi vaimus, otsib ratsionaalset tuuma kartesiaanlikus looduspildis, seejärel aga
hakkab täieliklt tunnistama Newtoni autoriteeti.
Selles suhtes on iseloomulik Kanti töö, mis käsitleb muutusi Maa pöörlemises
ümber oma telje Kuu gravitatsioonist tulenevate tõusu-mõõna hõõrdumiste mõjul (1754).
Siin esitatakse taevakehade ajaloolise muutumise idee, mida uuritakse nende
tulevikuseisundite ennustamise eesmärgil. Arengu ideid jätkab ta ka töös „Küsimus